Mäeküla piimamees

Leida Laiuse jaoks oli tema loomingus kesksel kohal naiseks olemine. Kõik tema lavastatud ja Eesti kinolukku põlistatud mängufilmid  „Mäeküla piimamees“, „Libahunt“, „Ukuaru“ ja „Kõrboja peremees“  tegelesid just selle küsimuse lahkamisega. „Kuigi alati naeratav, vaoshoitud ja sõbralik Laius, jättes mulje inimesest, kes on enda ja ümbritsevatega täielikus sisemises tasakaalus ja harmoonias, oli terve tema elu täis vastuolusid ja kannatusi. Seega võib arvata, et Leida tegi kogu aeg põhimõtteliselt ühte suurt pikka filmi­ ­-­ naisest ja iseendast,mis keerles eri aspektidel.“

            Mihkel Mutt tõdeb enda artiklis „Leida lugu“, et Jüri Sillart on oma  samanimelises portreefilmis Leida Laiusest (2002)  tabanud Laiuse loomingus oluliseks osutunud „Naise soorollide kujutamist“, eeskätt eesti kirjandusklassika najal. „Ja et see Naine (olgu ta nimi Mari või Tiina või Minna või keegi neljas) on Leida Laius ise, kas siis rohkem teadlikult või alateadlikult. Ja et sellega, mis temaga juhtus varases nooruses, tegeleb ta kogu järgnenud pool sajandit kunstivormis.“

            Mutt osutab Laiuse loomingus asjaolule, et Laiuse filmide problemaatika haarab Naise teemat laiemalt, „alates üldisemast emantsipeeritusest ja õigusest korraldada oma elu kuni õiguseni otsustada, mida naine kitsamalt oma n.-ö. sooeluga peale hakkab.“ Mutt viitab Leida Laiuse Naisele kui tugevale isiksusele, kes valib endale elukaaslase ise kui ka sekkub meeste ellu oma isiklikke huve silmas pidades. Mutt peab filme läbivaks teemaks ka Laiuse pidevat kahtlust küsimuses, kas lasteta naine on n.-ö. täisväärtuslik või mitte. „Laius on tundnud pidevalt vajadust tõestada, et jah, on, samas aga näib üha enam kõhklevat.“ Leida Laiust on tema filmikangelannade loomisel mõjutanud tema enda elu, mille sisse kuulus ka lapse kaotamine. „Leidal ei olnud peret ega lapsi, siis suunas ta kogu oma energia ja pühendumise tööle, tihti absurdini ja tüütuseni küündiva intensiivsusega. Film oli tema maailm.“ (Koppel 2003).  Koppel rõhutab, et Laiuse filmid jutustavad naiseks ja emaks olemisest, mehed on vaid „abiventiilideks“, tõugates naisi katsumuslikele radadele.

            Olev Remsu märgib ära enda artiklis „Leida Laius – lüüriline feminist“ Laiuse oskust süüvida naise hinge ja saatusesse, et huvi materjali vastu tekkis Laiusel algul alati naiskuju kaudu. Naised Laiuse filmides võitlevad kurjuse vastu, püüdlevad õigluse ja armastuse poole, tahavad olla oludest kõrgemad ning kujundada eelarvamuste kiuste ise oma saatust.

            Juba esimese filmiga „Õhtust hommikuni" (1961) süübis Laius oma teemasse - selleks on naised, nende kodu ja nende sotsiaalsus. „Mäeküla piimamehe" (1965) süžee oli variant nn esimese öö õigusest. „Laius ei näe Maris pahelisust, tema Mari on komplitseeritud, varjatud hingeeluga isiksus, kes jääb endist viisi puhtaks ja moraalseks ka kaht meest pidades.“ Siiani polnud Laiuse loodud naistel õiget kodu. „Ukuarus" (1973) loob Laius oma naistele kodu, film jutustab rängast saatusest üleolemisest, naise kannatusvõimest, naise talumise ja jalulpüsimisest.

            Tammsaare „Kõrboja perenaine" (1979) – Tammsaarel jaheda ratsionalistina kujutatud Annast saab filmi peategelane, kelle hing pakitseb kirgedest ja piinadest. „Tammsaare näeb armastuses hukutajat, Laiuse kontseptsioon on risti vastupidine.“

            Kui varem keskendus Laius armastusele ja võitlusele selle eest, siis filmis „Naerata ometi“(1985)  kajastub, mille vastu ta võitleb, mis põhjusel on ta oma viies eelmises filmis headust propageerinud. Remsu sedastab, et film on üles ehitatud inetuse esteetikale, kus vaataja näeb tigedust, jõhkrust, armastust kui noorte isaste kaklust. Viimase filmi “Varastatud kohtumine” (1988) teemaks on lapsest loobumine, valu, mida see naisele tekitab. Remsu ei pea Laiust „räuskavaks feministiks“, nimetades režissööri pehmeks ja isemõtlejaks naisõiguslaseks.

            Eelkõige ongi  Laius eesti kinokunstis end põlistanud kui  naise sotsiaalse ebaõigluse eest filmivahenditega võitleja.

 

Kasutatud kirjandus

 

Remsu, Olev.  Leida Laius – lüüriline feminist. –  vt  http://blog.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1998/13/tvnadal/jupiter.html

 

Mutt, Mihkel  2003. Vaene Leida. – Sirp 03. 01. – vt   http://www.sirp.ee/archive/2003/03.01.03/Film/film1-2.html

Margit-Mariann Koppel 2003. „Leida lugu” on uurimus naisest. –  Kultuur ja Elu, nr 1, lk. 52-55.- vt  http://kultuur.elu.ee/ke471_laius.htm