top of page

"MÄEKÜLA PIIMAMEES" KOKKUVÕTE

      Eduard Vilde romaan jutustab lugu, kuidas niigi vaesest Tõnu Prillupist saab ahnuse tagajärjel veel vaesem mees ning kuidas 20. sajandi alguse kohta harjumatult iseseisev noor naine Mari üritab vabaks ja teistest sõltumatuks saada.

       Mäekülas elab lagunenud ja juba pikemat aega ehitusjärgus seisvas mõisahoones vanapoisist mõisnik Ulrich von Kremer. Ta on suhteliselt heasüdamlik 60ndates aastates mees, kelle sooviks on natukenegi tähelepanu ja armastust kogeda.

      Ãœkskord oma igapäevasele jalutuskäigule minnes kohtab Kremer talumehe Tõnu Prillupi aias kaunist  Marit, kes ebatavalise naerumuige ja rahuloluga muru peal peesitab. Mari on 21-aastane noor naine, kes pärast oma õe surma abiellus Prillupiga, et laste ja kodu eest hoolitseda. Tal on väga tugev iseloom ning tal oli julgust vastu hakata maailmavaatele, et naised on meeste omandid ning neil endil sõnaõigust pole. Mida rohkem Kremer ja Mari kokku juhtuvad, seda rohkem mõisahärra temasse kiindub. Kremerile oleks väga meeldinud,  kui noor Mari teda aeg-ajalt „lõbustamas“ oleks käinud. Kuna Prillup oli vaene talunik, kellel kaks last ja naine üleval pidada, siis tegi Kremer talle ettepaneku sõlmida leping. Leping pakkus Prillupile Mäeküla piimamehe kohta ning vastutasuks pidi Prillup lubama Maril käia mõisas Kremerit lõbustamas.

     Algul pakub mõisniku ettepanek Prillupile nalja, kuid tol hetkel Mäeküla piimamehe Kuru Jaani  jõukust ja tulevikuambitsioone nähes hakkab teda ettepanek ahvatlema.

Ainus takistus on Prillupi jaoks Mari, kelles Prillup ei suuda tekitada himu jõukuse ja lustilise elu järele.  Algul üritab ta Marit mõjutada illusioonide ja muretu elu  väljavaadetega, kuid Mari ei hakka konksu otsa, teda ei huvita perenaise elu, suur võimalik raha või igatsusena näiv linnaelu. Kui Prillupi ettepanekud muutuvad järjest otsekohesemaks, muutub ka Mari tõrksamaks. Kui Prillupi veenimskunst on jõudnud otseste ähvaradmisteni, teatab Mari ettepaneku vastuvõtmisest Kremerile ise, mis lööb Prillupi väärikuse ja usu kõikuma.

      Prillup hakkab korraga Maris nägema kolmanda lapse asemel oma noort iseseisvat naist ja ennast hakkab ta süüdistama vale otsuse tegemises.  Ta kahetseb iga päevaga rohkem, et Mäeküla piimamehe ameti vastu võttis, mille tõttu kaotas ta oma naise. Mari jaoks on Tõnu  narts, keda pimestas omakasuhimu rohkem kui naise väärikus ja endine elu.

Tõnut hakkavad vaevama südametunnistuse hingepiinad, lohutust otsib ta järjest enam alkoholist.

    Ãœhel õhtul kõrtsist koju tulles külmub Tõnu Prillup saani peal surnuks. Mari lükkab tagasi kõigi kosilaste ettepanekud, soovides jääda iseseisvaks, ja läheb linna elama. Kremeri ettepanekule vastab Mari: „Tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind!“

 

bottom of page