Mäeküla piimamees

Eduard Vildet võib lugeda kirglike naisõiguslaste hulka, ta võitles naiste õiguste eest nii ajakirjanduse veergudel kui ka oma teostes.  Tema huvi naisõiguse ja emantsipatsioon vastu sai alguse 1890. aastatel, kui ta sõitis ajakirjanikuna Berliini.

            Berliinis puutus Vilde kokku vaba maailma ilmingutega, nagu näiteks ilmaliku abielu registreerimine Antonie Gronauga, mis Tsaari-Venemaal oli taunitud, või siis vabaabielu ajakirjanik Linda Jürmanniga, mis oli Vilde kaasajal enneolematu. Oma teoses „Naisõiguslased" on Vilde kirjutanud nii: „Moraalseks abieluks olen ma ikka seda abielu pidanud, millesse mõlemad pooled vabalt astuvad ilma mingi välise sunduseta, üksnes mõlemapoolse hingelise armastuse ja vaimse kooskõla pärast."  Nii leiab Vilde  ka enda naistegelastel olevat õiguse tunda hingelist ja vaimset armastust, mitte sundi ja kivinenud arusaamadest kinni pidamist.

             Rohkem kui ükski teine eesti kirjanik on Vilde naise vabaduse ja väärikuse eest seisnud, võidelnud eriti baltisaksa parunite ahistamise ja tagakiusamise ohvriteks sattunud naiste eest. Vilde aktsepteeris ka oma eraelus abikaasa arvamusi ja seisukohti

            Arno Oja nimetab enda artklis „Eduard Vide, eurooplane ja naisõigluslane“ erinevatele kirjandusteadlaste seisukohtadele toetudes kirjaniku loomingus sündinud  kuulsamateks „päikesenaisteks” Eeva Marlandit ( „Tabamata ime“,1912) ja Juliette Marchandi („Mahtra sõja“,1902). „Mäeküla piimamehe“ (1916) Maris nähakse  aga Vilde algupäraseimat naiskuju, Marit nimetatakse „ürgalgeliseks uudismaalaseks“. Elo Lindsalu on võrrelnud oma doktoritöös Marit koguni Ibseni „Nukumaja” Noraga ja leiab, et Prillupi Mari ongi Eesti Nora.

            Elo Lindsalu tõstab enda artiklis „Kes on Eesti Nora?“ esile Vilde loomingus korduva naisekujuna  naist kui ohvrit. Need on kirjaniku loomingus traagilise saatusega, enamasti vaesuses virelevad ja mõisnike ihade või prostitutsiooni küüsi langevad naised, kes esinevad pigemVilde ajalooainelistes romaanides.  Parunite seksuaalse vägivalla eest neil pääsu ei ole, kõrgemalt poolt abi otsides kogevad nad juriidilist kaitsetust.

            Kui aga seoses üleilmalise urbaniseerumisprotsessidega seoses kandub ka Vilde teoste tegevuspaik sajandilõpu linnaolustikku, muutub kirjaniku loomingus ka naisekujutus. Naised ei ole enam mehele allutatud objekti rollis, vaid hakkavad kõnelema subjektidena – Vilde kujutab naisi, kelle  asetab võrdväärsena mehe kõrvale. Naiste kui isiksute kujunemise protsess saab alguse tegelaste ettenägematute elujuhtumite, suhete ja konfliktide ning neist saadud kogemuste kaudu.

„“Mäeküla piimamehes” teeb Mari läbi isiksuse kiire arengu, tõuseb tollasest arenematust külaühiskonnast kõrgemale ning jätab selle seljataha. Selgub, et alandavast olukorrast välja rabeleval naisel pole toetuda kellelegi peale iseenda. Mari kui kõige keerulisem ja huvitavam naisekuju kehastab Vilde naiseideaali küpse mehena. Elulise ja tõepärase karakterina võlgneb Mari kindlasti biheiviorismile, millel põhineb inimkujutuse varasemast süvenenum käsitlus ses romaanis.“

            Lindsalu võrdleb „Mäeküla piimamehe“ Marit Ibseni „Nukumaja“ Noraga, tuues teoste sarnasustena esile suhtekolnurga ja konfliki käivitava konflikti salapärase lepingu näol. Naispeategelaste sarnasuseks võib pidada Mari ja Nora kujutamine lapsnaistena ja lapsnaiseliku rollimängu kasutamine.

„Ühtelangev on ka teoste sõnum: vaimselt ja moraalselt ahistavaks muutunud keskkonnast tuleb lahkuda. Minna ära, et saada selleks, kelleks tahetakse saada. Et mõlemas teoses on lahkujaks naine, viitab nii Ibseni kui Vilde naisõiguslikele tõekspidamistele. Mõlemad olid jõudnud veendumusele, et naisel on õigus oma individuaalsusele ja kodanikuõigustele. Nora keeldus olemast igavesti nukk, Mari tegi sisuliselt sama. Võib resümeerida, et rahvusliku realismi näidisteoseks peetud romaani naiskarakter on tegelikult eesti Nora.“ Lindsalu nimetab Ibseni „Nukumaja“ Vilde „Mäeküla piimamehe“ alustekstiks.

            Uueks põnevaks tegelaseks saab Vilde teostes ka haridust taotlev linnanaine, kes üritab ka ise endale ülalpidamist teenida. Hariduse ja iseteadvuse saavutamine on neil naistel osa isiksuseks küpsemise protsessist. Enamasti on naistegelasi kujutatud arengus, nad küpsevad nii nagu eluski, ettenägematute elujuhtumite, suhete ja konfliktide ning neist saadud kogemuste läbi. Vilde tüüpiline naiskarakter on väga noor, enamasti 20ndates aastates, vallaline ja lastetu.

 

 

Kasutatud kirjandus

 

Lindsalu, Elo 2006. Kes on Eesti Nora? – Sirp 18. 08. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kes-on-eesti-nora/

Oja, Arno 2013. Eduard Vilde, eurooplane ja naisõiguslane. – Keel ja Kirjandus nr 3.  http://kjk.eki.ee/ee/issues/2013/3/329

Lindsalu, Elo 2006. Vilde kui naisõiguslane. – Keel ja Kirjandus,  nr 4, lk 296–309.

Paavle, Silja  2012. Eduard Vilde oli üks Tsaari- Venemaa vabaabielumehi. – Õhtuleht 06.10.

http://www.ohtuleht.ee/494808/eduard-vilde-oli-uks-tsaari-venemaa-esimesi-vabaabielumehi