Mäeküla piimamees
Kirjandusraal 2015
võistlustöö
FILMI JA TEOSE VÕRDLUS
FILM
TEOS
Mari Prillup
Tõnu Prillup
Filmi fookus on vastupidiselt teosele keskendunud Marile kui iseseisvale noorele naisele, kes vastupidiselt tolle aja ühiskonnanormidele ei luba meestel enda üle kontrolli saavutada.
Filmi vaadates tundub Mari algul kergeusklik ja rõõmsameelne naine, kes elu täie tõsidusega ei võta. Laius kasutab niisuguse tunde loomiseks nn teiste pilku, kaamerat Prillupi ja Kremeri silmadena: Prillup jälgib Mari lapsemeelsust, Kremeri silmad näevat Marit ihalusobjektina.
Leida Laius kasutab filmis Mari esiplaanile tõstmiseks suurt ja ülisuurt plaani. Nende plaanide, pehme otsevalguse ja heleda tonaalsuse kasutamisega Mari puhul loob Laius Marist süütu ja lapseliku mulje. Kuigi kaadrites domineerib tihedamalt Prillup, siis plaanisuuruste kaudu tõstab režissöör esile Mari, kes ongi Laiuse keskne tegelane.
Mari karakter kujundatakse filmis erinevate tegevuste kaudu, mis loob ka vaatajas suhtumise. Filmi Mari naerab ja mängib tihti lastega ning nii piipu popsides kui aknaid pestes oli ta nägu naerul. Tema jaoks on elu pigem mäng.
Prillupi veenmisoskus ei tekita ka Laiuse Maris esialgu kiusatusi hõlpsama elu järele. Pigem on Mari filmis kahe tule vahel olev naine, kes püüab eirata oma mehe soove, kuid samas oma hinges elab kõike väga läbi. Niisuguseid läbielamisi võib näha L. Laiuse suurte plaanide kasutamises, Mari silmades, milles peegeldub valu. Mari otsustamise stseeniks on vastupidiselt Vilde teosele Prillupi sonimine Kremeri ja majast väljatõstmise hirmus.
Kui Vilde teoses tundub, et Mari üritab Prillupile pigem kätte maksta alatu ja moraalitu käitumise eest, siis Laiuse Mari otsustamise motiiviks on kaasatundmine Prillupi südamevalule ja laste tulevikule. Mari teeb otsuse haletsusest. Ta häbeneb, mida peab tegema, seda ka laste ees.
Teoses tunneb Prillup mitte kergendust, vaid suurt raskust õlgadele vajumas, kui Mari teatab, et leping tuleb mõisast ära tuua. Filmis aga kaob Prillupil see raskus õlgadelt, ta tunneb suurt kergendust, heameelt. Niisugune käitumine paneb vaataja Marile kaasa tundma, tema tegutsemine on eneseohverduslik.
Teoses pöörab Vilde pigem suuremat tähelepanu Prillupi ja Kremeri siseheitlustele, mis kajastuvad tegelaste sisemonoloogides, Mari sisemonoloogid peaaegu puuduvad. Mari tundeid ja käitumismotiive saab järeldada tema tegude põhjal. Seda ka filmis. Filmis ei ole alati näha Mari nägu, kuid eelnevate stseenide põhjal teavad kõik, mida Mari tegelikult mõtleb. Näiteks kui Mari teeb otsuse lepinguga nõustuda, on ta kaamera poole seljaga, ent vaatajad tunnevad siiski, kuidas Mari nägu võiks edasi anda rahuolematust, kurbust ja paratamatust.
Film paneb Marile kaasa tundma tema ebaõiglase kohtlemise pärast. Kuigi ta on Kremerile ja Prillupile mängukanniks, areneb ta tugevaks ja iseseisvaks, mis on ka Laise eesmärk enda tegelaskuju loomisel.
Mari on 21-aastane noor naine, kes on pärit laanerikkast suurvallast Särgvere lähedalt. Ta õde, Leenu, oli läinud mehele vaesele Tõnu Prillupile. Peale Leenu surma jäid Tõnule kasvatada kaks last – Juku ja Anni. Neid tuligi appi kasvatama Mari, kes juba peale 4 nädalat oma õe surmast abiellus Tõnuga ja temast sai Mari Prillup.
Kuna Mari pakkus huvi kohalikule mõisnikule Kremerile, kes oli nõus ta eest Prillupile Mäeküla piimamehe koha andma, oli Mari teoses konflikti tekitaja. Konfliktiks olid ka Tõnu siseheitlused: kas võtta vastu piimamehe amet ja jagada oma naist mõisnikuga või elada oma vaest elu edasi
Teoses on peategelaseks Prillup ja Mari on pigem kõrvalosatäitja.
Teoses kirjeldab Vilde Marit kui iseseisvat ja julget naist. Ei olnud tavaline, et üks naine julgeb mehe käskudele/soovidele vastu hakata või omapead midagi otsustada. Seda tegi Mari aga päris tihti.
Näiteks teose alguses ei suvatsenud Mari isegi mõisahärrale vastata, olgugi et Kremerit ümbruskonnas ei kardetud, oli selline käitumine siiski ebatavaline. Ka ühel päeval, kui Kremer käis karjalaudas Marit vaatamas, aga leidis hoopis kellegi teise, oli Mari vabanduseks see, et ta näpud valutasid.
Ka Prillupit häiris Marit tavapäratus, tema trots, nn sõnakuulmatus. Nii leidis mees, et isegi puu vastab rähnile, kui too puud koputab, kuid vahepeal ei saanud Mari käest sõnagi välja kangutatud. Lisaks võrdles Tõnu teda lapsega, kellest vahepeal üldse aru ei saa.
Prillup pidas Marit teose algul lapsemeelseks naiseks, sest Mari jaoks ei olnud probleem talituste kõrval mängida lastega kurni. Töösse suhtus Mari kergelt, tegi, kui vaja, kuid võis ka keset päeva pikutada või magada, mis kindlasti ühele tõsisele pereemale polnud kohane.
Prillup hakkas Maris naist nägema pärast Mari Kremeri juures käimist, kui ta ise oma nõusolekust teatas. See ajas Prillupi segadusse, sest iga kord, kui Tõnu oli üritanud Marit nõusse rääkida, et too Kremeri juurde läheks, vastas teine nõnda kavalalt või keeras jutu naljaks, nii et Prillupil ei jäänud muud üle, kui hakata uut plaani välja mõtlema. Nii meelitas Tõnu Marit jutuga, kuidas mõnedel naistel veab, kes saavad poole päevani magada ja ei pea eriti tööd tegema ning Maril veaks samamoodi, kui ta vaid jumala näppu tähele paneks. Mari vastas selle peale „Küll aga ea näpp, mis mulle veel t e i s t vanameest juhatab!“ ja äkitselt ei osanud Prillup enam midagi öelda ja pidi diskussiooni lõppenuks kuulutama.
Mari suhtus Prillupisse hästi, tal ei olnud mingit põhjust ka seda mitte teha, kuni Tõnu talle rääkis lepingust.
Kuna Mari on Prillupi naiseks tulnud vabatahtlikult, siis võib sellest järeldada, et ta on valmis alustama perekonnaelu koos Prillupiga. Tema teose alguse lapsemeelsus võib olla tingitud sellest, et ta alles kohanes perekonna ja uue koduga. Kindlasti olid Maril ootused tulevase elu suhtes, mingis mõttes oli ta ju ohverdanud enda vabaduse ja valikud, olgu vabaduseks kasvõi linna elama asumine, või valikuks oodata enda elu suurt armastust.
Teose põhiosa keskendubki sellele, kuidas Prillup Marit lepingutingimusi üritab täitma meelitada ning Mari ei kavatsegi sellest välja teha ning pigem viskab Tõnu üle nalja ning üritab talle mõista anda, et tema eest keegi midagi otsustada ei saa
Kui Prillup hakkas Marit pidevalt mõjutama juttudega hõlpsast elust, hakkas Maris tema ootuste asemel tekkima pettumus Prillupis. Seepärast võttis ta ka otsustamise enda kätte, tahtis Prillupi kui mehe ja otsustaja väärikust õõnestada.
Seepärast tegi ta ka kõike vastupidi Prillupi soovidele. Kui Prillup tahtis, et ta mõisasse läheks, siis Mari ei läinud, kuigi talle Kremer ja mõis meeldisid, kui Prillup hakkas lootust kaotama, tegi Mari nõu pidamata ise lepingu ära, kuigi ta ei suutnud uskuda, et Tõnu millegi sellisega üldse nõus on. Mari suhtumist Prillupisse pärast lepingu sõlmimist ilmestab kõige paremini lõik, kus Mari Prillupit igaveseks nartsuks kutsub.
E. Vilde teoses „Mäeküla piimamees“ on Tõnu Prillup umbes 40-aastane vaene talumees, kellele mõisahärra Kremer pakub rikkalikku elu Mäeküla piimamehena. Vastutasuna peab lubama Prillup oma naisel Maril Kremerit lõbustamas käima. Teose jooksul avalduvad Prillupit valitsevad tundeküllased siseheitlused iseenda tunnete ja kavatsuste vahel.
Filmis jääb Prillupi karakter pigem Mari varju, kuid kasutades kesksuurt ja lähikeskplaani muudab Leida Laius Prillupi tihti just domineerivaks tegelaseks kaadris. Filmis ei ole vaatajani toodud nii hästi Prillupi mõttemaailma ja tema siseheitlusi ning tundeid, mis teda rasketel aegadel valdasid, kuid Prillupi näoilmetega on edasi antud väga hästi tema emotsioonid.
Kui Mari iseloom ja tegelaskuju selgub filmi jooksul, siis Prillupi tegelaskuju on juba alguses selgelt kujutatud. Prillupi kujutamisel kasutatatakse valgust nii, et seinale jääks temast varjud ning et tema kortsud ja nägu võimalikult kannatusterohked välja näeks. Sellepärast tundubki filmi vaatamisel Prillup vanema mehena kui teoses.
Prillupi portreteerimisel kasutab Leida Laius tugevat külgvalgust, mille tulemusel joonistub välja Prillupi dramaatiline ilme, eriti konfliktides Mariga. Laius on filmis teinud Prillupist sünge ja depressiivse tegelase, Vilde puhul on Prillup argisem, reaalsem ja külmaverelisem.
Leida Laiuse Prillup on sarnane teose Prillupiga selle poolest, et neid mõlemaid pimestab helge tulevik, Marile sealjuures mõtlemata. Sarnaselt teosega läheneb ka Laiuse Prillup Marile lepingu-mõttega aegamööda, veendes naist järk-järgult. Vilde Prillup jääb pigem tulusid-kulusid külmalt arvestavaks vaeseks talumeheks, Laiuse Prillupi hingeelu läbielamisi kannab aga dramaatilisemalt edasi siseheitlusi ja pealeloetud monolooge toetav sünge muusika.
Kuigi Prillup kordab endale, et „nõnna on parem, nõnna on siiski parem“, kardab ta Kremerit. Vastupidiselt teose tegelasele elab Prillup filmis väga traagiliselt läbi hirmu Kremeri ees, sonides võimalikust väljaviskamisest ning mõisnikult armu palumisest. Ta muutub hädiseks ja põdevaks vanameheks.
Prillupi viha on filmis emotsionaalsem, kui ta valju häälega noomib Marit, et too ei pea saksast ja tolle soovist lugu. Juskui endale tõestades oma mõtlemise õigsust veenab ta Marit, et „Mis patt see on, kui mees lubab!“.
„Kas Kuru Jaaniks saada või Prillupi Tõnuks jääda“ kahevahel oleku murrab Mari otsustamine. Kui teoses teeb Mari otsuse pigem kättemaksust, siis Laiuse Mari otsustab sellepärast, et näeb Prillupit kannatamas. Prillup on filmis haledam, psüühiliselt nõrgem, kes ei kannata pingeid.
Kui Vilde teoses tegelikult murdub Prillup pärast Mari otsustamist, siis filmis tunneb Prillup suurt rõõmu Mari otsusest. See on tema jaoks vabanemine nii hirmust kui ka viletsusest.
Sarnaselt Vildega jätab Laius filmis Prillupist mulje kui mehest, kes oma tegusid kahetseb ning mõistab järjest rohkem elu tõelisi väärtuseid.
Valguse ja plaanidega pole Laiuse eesmärgiks avada Prillupi hingeelu, tema filmi keskmes on Mari, kes langeb oma abikaasa kõlbelise laostumise ohvriks, kuid suudab olukorrast väärikalt väljuda. Prillup on Mari kõrval nõrk ja abitu, millega ta kaotab Mari silmis oma väärikuse.
Kui Vilde teoses tundsin Prillupile kaasa, siis filmis kuulus minu poolehoid pigem Marile ja Prillupi teguviise ma ei mõistnud.
Prillup on teoses peategelane, kelle mõtted ja siseheitlused annavad aimu inimese psüühilisest pingeseisundist olukordades, kus himustatakse midagi suurt, kuid selle eest tuleb vastu anda ka midagi olulist.
Prillup on teose alguses aus mees. Ta on küll vaene, kuid kelleltki varastama ta ei lähe ja teise vara endale ei himusta. Kui Kremer pakub Prillupile soodsate tingimustega lepingut, hakkab Prillup maailma teisiti nägema. Ta näeb oma võimalust paremale elule, kuid vastutasuks pidi Prillup andma aeg-ajalt Kremerile lõbustajaks oma naist Marit.
Prillupi väärtushinnangud muutusid pärast Kremeri ettepanekut täielikult. Enam polnud tähtis aus südametunnistus ning väärtused, mis peret koos hoidsid, vaid esikohale kerkis raha ja edukus.
Algul suhtus Prillup Kremeri ettepanekusse, nagu see oleks mingi nali, ida ta oleks tahtnudkogu külale kuulutada. Mariga vesteldes otsis ta oma unelmale kinnitust ning kinnitas Marile, et tema ema oli kuulutanud, et saab Prillupist rikas mees, kuna ta nii karvane on. Prillup hakkas päev-päevalt rohkem hindama ja himustama Kuru Jaani vara. Ta käis vaatamas, kui toimekalt Jaani pere elab ja kui uhke töökoht tal on. Peale seda hakkas Prillup endale Jaani elu soovima. Selle soovunelma kütkisse jäämine põhjustabki teoses Prillupi moraalse allakäigu.
Kandvaim osa teoses keskendub sellele, kuidas Prillup proovib Marit nõusse saada, et too Kremeri meelt lahutama läheks ja see tagaks perekonnale hilisema hea elu.
Algul üritab Prillup Maris tekitada kadedustunnet ja ahvatleda teda Jaani hea eluga, kuid kui Mari sellest väljagi ei tee, siis võtab Prillup kasutusele otsekohesema Mari mõjutamise. Ta hakkab Marile ilma keerutamata rääkima, kui hea elu neil võiks olla, kui Mari „kontrahtiga“ nõustub, ahvatledes Marit ka võimaliku linnaelu võludega.
Vilde Prillup planeerib osavalt taktikat, kuidas Marit mõjutada. Ta on omakasupüüdlikum, kasutades Mari mõjutamiseks kõiki võtteid.
Prillupi demagoogia päädib halamisega, et kui Mari Kremeri soovile vastu ei tule, siis aetakse nad rendikohalt minema. Prillupi tegevus mõjub ähvardusena, sest Mari juuresolekul kasutab ta võimalust otsida igal moel uut rentnikukohta.
Teoses tundub, et niisugune Prillupi-poolne käitumine ületab Mari taluvuspiiri ja ta otsustab ISE.
Kui Mari annab Prillupile teada, et võib nüüd Kremeri poolt lubatud piimakontrahtile järele minna, siis tundis Prillup nagu teda oleks reedetud. „Kui Prillup uksest läheb, otsivad ta jalad kehale tasakaalu, nagu lasuks suur ja raske kott tal seljas.“ Prillup ei tunne rõõmu, et lõpuks on otsutatud, vaid teoses väljendub selgelt, kuidas Prillup tunneb suurt valu ja südametunnistuse piina, et Mari järele annab.
Teoses püüab Prillup otsida vabandusi oma tegudele ja süüdistada Marit ebasündsas käitumises ning ebaõnnes. Tundub, et Prillup ei proovigi aru saada, mida ta valesti tegi ning selle eest vastutust võtta. Kuna Mari käitumine oli 20. sajandi algusaastate kohta väga vastuoluline tavaliste naiste käitumisele, siis oli Prillupil hea teda kõiges juhtunus süüdistada.
Teose alguses näeb Prillup Marit oma kolmanda lapsena ja kasutab teda lihtsalt laste hooldajana ära. Kuid kui Mari otsustab olla iseseisev ning ilma Prillupilt luba küsimata täidab lepingu tingimusi ja läheb mõisasse Kremerit lõbustama, siis oli Mari muutunud justkui üleöö naiseks. Prillupi silmis oli ta muutunud ilusamaks ja täiskasvanulikumaks, kuid arvab siiski, et Mari on ta hinge reetnud.
Teoses avalduvad Prillupi mõtted sisemonoloogidena, kus ta arutleb elu ja oma tegude üle ning tihti leiab, et tema vigade süüdlane on hoopiski Mari.
“Tükk aega seisab mees üsna vagusi, tõsiasja ees, et ta oma käskijavõimu praegu sugugi tarvitada ei saa. Ta on kahevahel, kuidas olukorda võtta. Umbselt tiksub temas üles: ehk on nõnda üsna hea! Aga ei, rõhub teine vool vastu, see oleks nõrkus, ja nüüdne nõrkus lõplik kaotus... Näed ju, et ta sind trotsib! Mõni mees, kes naistest võitu ei saa!“
Ulrich von Kremer
Üheks „Mäeküla piimamehe” peategelaseks on mõisa omanik Ulrich von Kremer. Mees on üksildane ning on valusate noorpõlvekogemuste tõttu vallaline ja omamoodi elus pettunud. See väljendus nii tema meeleoludes kui ka tema mitte nii korrektses välimuses. Näiteks oli tema riided alati kaetud toiduplekkidega, kuna parun armastas hommikusöögiks süüa vedelaid mune.
Kremeri üksluisesse ellu toob vaheldust Tõnu Prillupi uus naine Mari, kes hakkab oma elurõõmu ning lapselikkuse tõttu mõisnikule väga meeldima. Sealt tuleb ka mehele idee, et kui naine vana härra hilisõhtutel meelt lahutab, saab Prillup vastutasuks Kuru koos piimamajapidamisega.
Tolle aja mõisates juhtus pidevalt, et mõinikud talupoegade naistega magasid, kuid Kremer polnud seda oma häbeliku iseloomu tõttu veel kunagi teinud. Aga nüüd, kui talle Mari meeldima hakkas, siis soovis ta seda siiski teha. Kremer kõhkles sügavalt, kas teise mehe naise himustamine on ikka moraalne tegu, kuid arvas, et kui ta Prillupile midagi vastu pakub, siis oleks justkui tema tegu õige ning mõlemad osapooled jääks tehinguga rahule. Ühtlasi tahtis parun jääda aumeheks ning teha tehingu väärikalt, mitte kuskil nurga taga ning raha kasutades nagu oli tollel ajal kombeks.
Teoses iseloomustavad Ulrich von Kremeri mõtteid ning tegevust tema arvukad sisemonoloogid, mis keskenduvad tema kõhklustele otsuse langetamisel.
Vilde Kremer on juurdleja, kes analüüsib lepingu tegemise tagajärgi, ta tahab käituda aumehelikult, mitte barbaarselt (kuigi kohati leiab endal olevat ka selle õiguse).
Kremerit võib teoses pidada hella hingeeluga mõisahärraks, kellele on valusa jälje jätnud minevikus läbielatu: mõisnik nooruspõlves armastusega haiget saanud ning nüüd vanemas eas väldib naisi, kes võiksid tema haiget südant riivata. Kremeri ema ei kiitnud heaks tema noorpõlvearmastust ning seetõttu tekksid mehel ka kõhklused, et kas ta nüüd ikka talitab õigesti.
Kremerit võlub Vilde teoses Mari rõõmsameelsus, muretu ja kompleksivaba ellusuhtumine. Kremeri arvates eristavad Marit teistest külanaistest vaid tema silmad, sädemeid pilduvad ja kelmikad. Tundub, et just see kaotatud elurõõm on see, mis Vilde Kremerit paelub.
Vilde Kremer erineb Laiuse Kremerist ka oma leebema loomuse poolest. Näiteks kui Tõnu Prillup oli juba mitmendat kuud võlgu, siis mõisnik ei tee sellest suurt numbrit, pigem kohtleb piimameest vennalikult ning lubab tal võlad hiljem tagasi maksta.
Samas võib niisugust Kremeri käitumist pidada südametunnistusepiinade rahustamiseks. Kremer ei taha ennast pidada teise mehe naise „vargaks“, ta tunneb alateadlikult selle üle häbi.
Erinevalt Vildest kujutab Leida Laius oma „Mäeküla piimamehes“ Ulrich von Kremerit kui pahurat vanameest, kellele jääb silma noor ning võluv rohul pikutav Mari.
Laius on kujutanud vaheldumisi Marit ning Kremerit suures plaanis ning annab niimoodi edasi selle hetke emotsiooni ning dramaatilisuse, kui Kremer silmab Mari.
Kui parunit võlus teose puhul just Mari lapselikkus ning rõõmsameelsus, siis Laius on muutnud Mari mõisniku pilgu läbi sensuaalseks ja mõttelise iha objektiks. See avaldub filmis erinevate valgustega, näiteks Mari puhul on kasutatud heledat ning kergelt ülevalgustatud kujutamisviisi. See rõhutab omakorda Mari naiselikke omadusi, mis omakorda aitab kaasa tegelase karakteri avamisele.
Ühtlasi kujutati ka Kremerit heledate ning õrnade toonidega, sest selline kujutamisviis rõhub tema aristokraatlikkusele ja ülevusele. Laius tahtis vormida mõisnikust muretu ning kannatustevaesema mehe, sest film keskendub naisele (Marile) ning tema iseseisvuse saavutamisele, mitte ühele üksikule ning allalkäinud parunile.
Mehed on Laiuse filmis omakasupüüdlikud ning moraalitud ja teevad kõik, et paremat elu saavutada. Paruni omakasupüüdlikkust ja ahnust rõhutab veelgi see, kui Kremer ähvardas võlgu jäänud Prillupit sellega, et tõstab kopika võrra hinda.
Erinevalt teosest ei süübi film Kremeri hingeellu
ja minevikku ning seetõttu on tema tegelase käitumist ja tegevust keeruline mõtestada. Samuti võrreldes teiste tegelastega on Kremeri kujutamine pigem pealiskaudne. Seda iseloomustab ka võrreldes teiste tegelaskujudega vähene sisemonoloogide arv, mille eesmärgiks on teoses kujutada tegelase mõtteid ning tundeid.
